IMPULS blogi

Minu teekond võidusõitjana

Blogi |  22. mai 2018

Minu teekond võidusõitjana

Rattasõidu kui spordiga hakkasin tegelema kui ühinesin CFC Spordiklubiga 2004. aastal. Varem olin rattaga sõitnud pigem maakodust külapoodi jäätist ostma.

Kooliteed alustades käisin hoopis Kalevi Spordihallis kergejõustikutrennis. Kolmandas klassis juhtus aga selline lugu, et õpetaja korraldas meile jooksuvõistluse, kus koolimaja treppidest tuli joosta üles, teisele poole koolimaja, treppidest alla ja siis koolimaja alt läbi ning uuele ringile, nii 3-4 ringi. Viimasel ringil olin napilt teine. Tegin võidu nimel kõik, niisiis hüppasin ühe korraga vast 20 astme jagu alla. Maandudes läks korra silme eest mustaks, kuid panin aga edasi ja vist tänu sellele liigutusele isegi võitsin antud jooksu. Võidu hind? Pidin mitu aastat kandma kannapehmendusi ja dr. Mardna sõnul ei tohtinud ma enam tegeleda ühegi spordialaga peale ujumise ja rattaspordi. Kuna ujumine tundus mulle üsna nüri, siis otsustasin rattaspordi kasuks ja ema viis mind CFC Spordiklubisse.

 

Esimesed aastad trennides olid minu jaoks rasked, olin pidevalt mahajäämise piiril. Enamik poisse olid minust vanemad ja kauem trennis käinud, tõele au andes olin ka ise pigem pontsakas poisiklutt. Võistlustelgi olin pigem viimaste hulgas, kui mitte päris viimane. Minu elu esimene rattavõistlus oli 9-aastasena Sindi sügiskross, mil olin kaks nädalat rattatrennis käinud. Lõpetasin viimasena. Edaspidi ühines klubiga rohkem minu vanuseid poisse, kellega oli klapp parem. Nendega koos sõitmine tekitas võistlushimu ja distsipliini juba järjepidevalt treenimiseks. Tulemused ei andnud õnneks kaua oodata - 12-aastasena olin oma vanuseklassi paremate hulgas. M-16 klassist alates olen kuulunud ka Eesti koondisesse.

 

Esimene tõsisem proovikivi oli pärast 11. klassi, mil ühinesin suveks Prantsusmaa eliit-amatöörmeeskonaga Team Pro Immo Nicolas Roux. Prantsuse keelt ma ei osanud - tiimiliikmetega suhtlemine oli keeruline. Sellegipoolest mulle meeldis, sest ilm oli valdavalt hea, seal olid head teed treenimiseks ning võistelda sain palju. Iga võistlus oli uus ja huvitav.

 

Siiski, pärast suve polnud ma kindel, et kas selline elu on ikka päris mulle. Otsustasin, et järgmisel aastal ma Prantsusmaale ei lähe, keskendun keskkooli edukalt lõpetamisele ning võtan aega järele mõtlemiseks. Kõige rohkem pakkus mulle huvi Eesti Lennuakadeemia, kuhu tahtsin kas õhusõiduki juhtimise või lennuliiklusteeninduse erialale õppima minna. Samal sügisel olin aga määratud aega teenima Staabi- ja Sidepataljoni ja otsustasin, et sisseastumiskatseid mitte teha. Sportlasena oli mul võimalik ajateenistuses läbida ainult 8-nädalane SBK (Sõduri Baaskursus).

 

Pärast ajateenistust avanes mul võimalus rattaspordiga jätkata Prantsusmaal. Tänu Mihkel Räime ja Rene Mandri soovitustele sain liituda Prantsusmaa eliit-amatöörmeeskonnaga Espoir Cycliste St-Etienne Loire. Esimest korda elus keskendusin puhtalt rattaspordile detsembrist, alustasin maanteel võistlemist veebruaris ja tegin kaasa tiheda võistluskalendriga hooaja. Võtsin sellest võimalusest kõik, mis võtta sain. Mu hooaeg kujunes lausa niivõrd edukaks, et liitusin Luksemburgi kontinentaaltiimiga Leopard Pro Cycling.

 

See oli järgmine suur aste edasi - nüüdsed võistlused olid ainult UCI (Rahvusvaheline Jalgratturite Liit) kategooria võistlused, paljud neist koos maailma parimate profiklubidega.

Edukas aasta kulmineerus 8. kohaga U-23 MM’i grupisõidus. Ma lootsin, et selle tulemusega jään mõnele kõrgema taseme profiklubile silma, kuid seda siiski ei juhtunud ja jätkasin järgmisel aastal samas tiimis.

2017. aastal olin esimest aastat eliidi klassis ja tundsin, et pean suutma teha tuntava läbimurde kui soovin end profileeri murda. Tulemuste järgi ma seda ka tegin - 3. koht Tour de Luxembourgi etapil, etapivõit Triptyque des Monts et Chateaux’l, 5. koht Flandria Meistrivõistlustel ja 7. koht EM’i eliidi grupisõidus näitasid, et ma olen suuteline võistlema kõrges konkurentsis. Mida aga ei tulnud oli leping pro-kontinentaal või World-Tour meeskonnaga.

 

See oli minu jaoks raske hetk. Ma ei saanud ka jätkata Leopardi tiimis, mis keskendub rohkem U-23 klassi ratturite arendamisele.

 

Liitusin uue Hollandi kontinentaaltiimiga BEAT Cycling Club, mille võistluskalender ja uudne lähenemine rattatiimi loomisse mulle väga meeldisid. BEAT’i rattatiimis on lisaks proliikmetele ka tavaliikmed. Viimastena võib meie tiimiga ühineda igaüks ning lüüa kaasa ühistrennides, sotsiaalsetel üritustel ja võistlustel.

 

Hooaeg on alanud hästi, olen saavutanud 3. koha PWZ Zuidenveld Touril (UCI 1.2), 5. koha Profrond Noord-Hollandil (UCI 1.2) ja 9. koha Volta Limburg Classicul (UCI 1.1).

 

Eesmärk on võidud ja profileeri murdmine!

Meie spinningutreener Maris Lillepi teekond rattasõiduni

Meie spinningutreener Maris Lillepi teekond rattasõiduni

Uurisime spinningu treener Mariselt, kuidas jõudis tema spinninguni ning kas rattasõit on tema kireks ka väljaspool tööaega.

Loe edasi

Teised postitused

Vedeliku tarbimise olulisusest

Vedeliku tarbimise olulisusest

Vedeliku tarbimise olulisusest

Pea iga treenija üheks niinimetatud treeningvahendiks on joogipudel. Täpsemalt, pudelis loksuv jook – on selleks siis vesi või midagi tummisemat. Räägime lähemalt, miks on vedeliku tarbimine treenijale oluline, ka rühmatreeningu külastajale. Keskendume täna sellele, kuidas mõjub organismile lihtsalt vee joomine ja vedelikupuudusesse jäämine.

Loe edasi

BASSEIN

BASSEIN

BASSEIN

Meil on kolme ujumisrajaga basseinid sügavusega 120-160 cm. Vee temperatuur on 27ºC, õhk 29ºC.   Basseinis toimuvad vesiaeroobikatreeningud, ujumistreeningud lastele ja täiskasvanutele ning spetsiaalselt tulevastele emadele on mõeldud rasedate vesiaeroobika. Samaaegselt vesiaeroobikatreeningutega on ujumiseks alati eraldatud vaba rada.

Loe edasi